Elu nagu filmis...ee....ajalehes

Tegelikult tahan ma kirjutada sellest, et tuleb oma soovidega kas ettevaatlik olla või vastupidi - julgelt soovida.

Üks lendu lastud lause materjaliseerus ja nüüd olen ma neli kuud tööinimese elu elanud. Need neli kuud on olnud IGAS mõttes katseaeg. Testitud on minu vastupidavus ja närvid, tervis ja kodurahu, leidlikkus ja kohanemisvõime. Oo ja ma olen rahul, et ma selle väljakutse vastu võtsin. Ma olen tänulik Irisele, kes mind soovitas ja julgustas; kallile tütrele, kes lastehoiuga kiiresti kohanes; lähedastele, kes hoidsid haiget last, et ma saaksin tööle keskenduda; uutele töökaaslastele, kes on aidanud kiirelt kohaneda. Elu koosneb kogemistest ja kogemustest. Kui ei proovi, ei saa teada. Ja riskima peab - kui läheb halvasti, tuleb tarkus ning kui läheb hästi, tuleb õnn. Loodan parimat!

Hooaja lõpp ja suverütmi algus

Ma olen päris pikalt mõelnud, et peaks kirjutama ning igasugu mõtteid on ka rohkem kui küll tekkinud. Kuid ilmselt on kõik need mu peas veel natuke sassis ja vajavad veel korrastamist, enne kui neist mingid konkreetsed laused saavad.

Paar nädalat tagasi sai läbi mu esimene Danceacti hooaeg. Sellele tagasi vaadates tunnen ainult rõõmu, et septembris selline ostus vastu sai võetud. Nautisin tõsiselt treeninguid ja võimalust ennast üle aastate jälle läbi tantsu väljendada. Seda rida jätkan kohe päris kindlasti.

Läbi sai ka koolihooaeg, üks aasta veel jäänud. Motivatsiooniaugust sain üle, kuid raske on ikka ennast kokku võtta. Jõudu jätkata leian mõttest, et tegelikut ongi ainult aasta jäänud.

Juuniga algab minu jaoks alati suveaeg. Olgu selle kalendrisuvega siis kuidas tahes. Organism sätib ennast juba suverütmi, mis tähendab, et ärgata on kergem, kuna väljas ammu valge ning õhtud on pikad ja ka energiat jagub rohkem.
Sel suvel tahan Eestimaa peal rohkem ringi kolada. Pühendada palju aega looduses viibimisele. Saada jälle kontakt metsade ja merega. Olla iseendaga ning ka sõpradega.
Elu on ilus!

Your best is good enough.

Minevikutaagast priiks

Täna oli meie peres suur kevadpuhastuse päev. Kõik kapid sai korda tehtud ja vanad-katkised-väikseks jäänud asjad minema visatud. Jõudsime otsaga ka garaaži, kuhu on ladestunud palju palju mitmetest kohtadest kaasa kolitud kraami.
Päris põnev oli mineviku-minaga silmitsi seista ja lapata hunnikutes pabereid-vihikuid ning sorteerida vanu riideid. Leidsin palju põnevat ning üllatavatki. Samuti tuli tõdeda, et meie pere suurim harakas ja koguja olen ma ise - seal oli ikka uskumatult palju kaste ja kotte minu erinevatest eluetappidest pärinevaga.
Enamuse viskasin kergendustundega minema, osa põletasin lausa ära. Ühtteist huvitavat leidsin, millesse lähiajal tõsisemalt süveneda ning mõned päris kallid asjad tulid ka ootamatutest kohtadest välja.
Kokkuvõttes oli see väga vabastav kogemus. Kergem on olla küll, aga mitte veel imekerge - üks garaaž jäi järgmiseks nädalavahetusekski..

Puhkus tuhapilve all

Praegu, neid ridu kirjutades, ei tea ma veel, kas unistused Itaaliast üldse tõeks saavad. Kogu Euroopa õhuruum suures osas suletud ning lennates ühest kohast teise jõuda on suhteliselt võimatu.
Ryanairi kodueleht teatab, et kõik lennud on tühistatud kuni esmaspäeval kella 13.00ni. Meie lend peaks väljuma 14.50..
Seisud siis sellised. Tuhapilves või ilma selleta, puhkusest püüan siiski maksimumi võtta, tulgu sellest või Läti ringreis.

Kevad, korvpall ja Itaalia-ootus

Väljas on tõeline kevad! Päike paistab ja päeval on juba väga mõnusalt soe. Eilse päeva märksõnad on kõik pealkirjas - seesama kevad, pildil olev korvpalli emotsioon ja järjest läheneva Itaalia reisi ootus hinges.

Ilm on ilus, Tarvas võitis ja reisini on jäänud vaid viis päeva - no mida veel tahta :)

Juurte juurde

Viimastel päevadel (ja ka öödel) olen agaralt tegelenud sugupuu koostamisega suurepärases veebikeskkonnas Geni.com . Tõesti on huvitav. Olen ka esivanemate jälgi ajanud vanades kirikuraamatutes. Oi, kui põnev on peale mitmetunniseid otsinguid jõuda leheküljeni, kus eesti, saksa või vene keeles kirjas mõne vanavanavanavanavanema sünd.
Ma arvan, et kõik inimesed jõuavad mingil hetkel oma elus eneseotsinguteni. Kes ma olen? Miks ma olen? Miks ma just selline olen? Vastuste saamiseks võib teha teste, lugeda astroloogilist sünnikaarti või analüüsida ennast muul moel. Kuid võib ka üles otsida oma juured, need, kellest põlvneme.
Hinge valik ei ole ju kunagi juhuslik. Seega vastus küsimusele "MIKS?" peitub suures osas ka meie sugupuudes.

Loomine on lihtne...

Enda tunnustamine loomise eest on keerulisem. Iga inimene loob päevast päeva. Loob mõtteid, tegusid, asju. Elu on loomine. Tihtilugu ei ole lihtsalt aega märgata. Liiga kiire on, et tunnustada ennast tehtu eest. Järjest rohkem võtan omaks mõtet, et on turvaline luua. Kõige tähtsam on enda suhtumine loomisesse ja loomingusse.

Kevad, kevad!

Lõpuks ometi tundsin esimest kevadesooja. See juhtus sel nädalavahetusel. Tegin jalutuskäigu päikeselises linnas ja PALAV oli. Eelkõige muidugi sellepärast, et selga sai pandud soe suusajope - nagu ikka juba viimased kolm kuud. Hiljem vaatasin, et sooja oli tervelt 10 kraadi!
Kevad mu aknalaual sai juba veidi varem alguse. 11. märtsil panin seemned mulda ja tänaseks on kõigis pottides juba pisikesed taimehakatised. Täpsemalt kajastan ma oma maitsetaimemajandust siin.

Without having a goal it's difficult to score

Mida teha, kui oled 30-aastane naisterahvas ja avastad järsku, et oled juba pikemat aega keskendunud täiesti valedele asjadele? Võib-olla need polegi üldises ja ühiskondlikus plaanis valed, kuid on valed sinu jaoks.
Viimasel ajal tunnen, et olen oma tähelepanu suunanud mingile mu enda ettekujutusele minust, mis ei pruugi tegelikult üldse olla see, kes ma sisimas olla tahan. Kisub keeruliseks? Ma tean.
Mis siis on see, millega ma praegu rahul ei ole? Tegelikult pole elul ju väga viga. Töö on korralik, elukoht ka, sõpru on, käin trennis ja tunnen elust mõnu. Aga ikkagi… No miks ei võiks mina olla normaalne inimene, kes ongi õnnelik, kui parasjagu midagi halvasti ei ole ja palju igatsetud stabiilsus on lõpuks ometi saavutatud? Miskipärast on nii, et alati kui endaga veidigi rahulolevaks muutun, hiilib kuskilt ligi rahutus ja hakkab vaevama – tahan olla, teha, tunda, näha midagi enamat kui see siin ja praegu.

Mõned varem tehtud valikud tunduvad praegu täiesti valedena. Samas, kahju on neile juba kulutatud ajast ja millegi pooleli jätmine tähendaks justkui jälle alla andmist. Tegelikult on peamine põhjus hoopis hirm teistele pettumust valmistada. Kuid kas see on piisav millegi jätkamiseks? Olen ise korduvalt kõigile rääkinud, et ennast tuleb ikka endaga võrrelda, mitte kellegi teise standarditega. Aga praegu tundub, et mu enda standardid ja maailmavaade on täiesti paigast ära.
Ehk on see kõik hoopis positiivne? Keegi on öelnud, et segadus eelneb selgusele.

Ostsin eile maailmakuulsa reklaamiguru Paul Ardeni raamatukese It's Not How Good You Are, It's How Good You Want To Be. Tagakaanelt võib lugeda, et tegemist on "taskupiibliga" andekaile, kuid mitte nii julgetele muutmaks mõeldamatu mõeldavaks ja võimatu võimalikuks. Üks sõnum seal oli mulle praeguses hetkes kui naelapea pihta (see ilutseb ka pealkirjas) - eesmärki omamata on raske skoorida. Nii lihtne see ongi (ja samas nii keeruline).

Itaalia ehk puhkust oodates

Ma olen ära väsinud sellest pikast talvest ja ootan kannatamatult kevadet. Tahan tunda jälle õhus rohu lõhna ja nautida päikesepaistet. Lumi on mõnus, aga mingil hetkel sai seda liiga palju. Kuna Eestis ei paista kevadet veel kuskilt, plaanin aprilli lõpupoole talle vastu lennata - Itaaliasse, kaaslasteks kaks parimatest, keda tahta võiks. See saab olema fantastiline reis suurepärase toidu maale. See annab mulle võimaluse vaadata kaugelt eemalt oma siinsele elule ja teha mõtetes suurpuhastus.
Püüdes küll elada tänases päevas ja praeguses hetkes, ootan ma ometi seda minekut väga. Ootusaja aga sisustan meeldivate inimeste, väikeste rõõmude ja fantastiliste sündmustega. Elu on elamist väärt..

100 raamatut

USA programmis “The Big Read” pandi välja 100 raamatu nimekiri (märkides, et keskmine ameeriklane on lugenud neist vaid kuut). Märgi ära raamatud, mida oled lugenud/on pooleli.
1. Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus”

2. J.R.R. Tolkieni Sõrmuste isanda triloogia

3. Charlotte Brontë “Jane Eyre”

4. J.K. Rowlingi Harry Potteri raamatud

5. Harper Lee “Tappa laulurästast”

6. Piibel

7. Emily Brontë “Vihurimäe”

8. George Orwell “1984″

9. Philip Pullman “Tema tumedad ained”

10. Charles Dickens “Suured lootused”

11. Louisa McAlcott “Väikesed naised”

12. Thomas Hardy “D’Urbervillide Tess”

13. Joseph Heller “Catch 22″

14. William Shakespeare’i kogutud teosed

15. Daphne Du Maurier “Rebecca”

16. J.R.R. Tolkien “Kääbik”

17. Sebastian Faulks “Linnulaul”

18. J.D. Salinger “Kuristik rukkis”

19. Audrey Niffenegger “Ajaränduri naine”

20. George Eliot “Middlemarch”

21. Margaret Mitchell “Tuulest viidud”

22. F. Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”

23. Charles Dickens “Bleak House”

24. Lev Tolstoi “Sõda ja rahu”

25. Douglas Adams “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas”‘

26. Evelyn Waugh “Tagasi Bridesheadi”

27.Fjodor Dostojevski “Kuritöö ja karistus”

28. John Steinbeck “Vihakobarad”

29. Lewis Carroll “Alice imedemaal”

30. Kenneth Grahame “Tuul pajuokstes”

31. Lev Tolstoi “Anna Karenina”

32. Charles Dickens “David Copperfield”

33. C.S. Lewise Narnia kroonikad

34. Jane Austen “Emma”

35. Jane Austen “Veenmine”

36. C.S. Lewis “Lõvi, nõid ja riidekapp”

37. Khaled Hosseini “The Kite Runner”

38. Louis De Bernieres “Kapten Corelli mandoliin”

39. Arthur Golden “Geiša memuaarid”

40. A.A. Milne “Karupoeg Puhh”

41. George Orwell “Loomade farm”

42. Dan Brown “Da Vinci kood”

43. Gabriel Garcia Marquez “Sada aastat üksildust”

44. John Irving “A Prayer for Owen Meaney”

45. Wilkie Collins “Naine valges”

46. L.M. Montgomery “Roheliste viilkatuste Anne”

47. Thomas Hardy “Far From The Madding Crowd”

48. Margaret Atwood “Teenijanna lugu”

49. William Golding “Kärbeste jumal”

50. Ian McEwan “Lepitus”

51. Yann Martel “Life of Pi”

52. Frank Herbert “Düün”

53. Stella Gibbons “Cold Comfort Farm”

54. Jane Austen “Mõistus ja tunded”

55. Vikram Seth “A Suitable Boy”

56. Carlos Ruiz Zafon “Tuule vari”

57. Charles Dickens “Jutustus kahest linnast”

58. Aldous Huxley “Hea uus ilm”

59. Mark Haddon “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”

60. Gabriel Garcia Marquez “Armastus koolera ajal”

61. John Steinbeck “Hiirtest ja inimestest”

62. Vladimir Nabokov “Lolita”

63. Donna Tartt “Salajane ajalugu”

64. Alice Sebold “Minu armsad luud”

65. Alexandre Dumas “Krahv Monte Cristo”

66. Jack Kerouac “Teel”

67. Thomas Hardy “Jude the Obscure”

68. Helen Fielding “Bridget Jonesi päevik”

69. Salman Rushdie “Midnight’s Children”

70. Herman Melville “Moby Dick”

71. Charles Dickens “Oliver Twist”

72. Bram Stoker “Dracula”

73. Frances Hodgson Burnett “Salaaed”

74. Bill Bryson “Notes From A Small Island”

75. James Joyce “Ulysses”

76. Sylvia Plath “Klaaskuppel”

77. Arthur Ransome “Swallows and Amazons”

78. Emile Zola “Söekaevurid”

79. William Makepeace Thackeray “Edevuse laat”

80. A.S. Byatt “Possession”

81. Charles Dickens “Jõululaul”

82. David Mitchell “Pilveatlas”

83. Alice Walker “The Color Purple”

84. Kazuo Ishiguro “Päeva riismed”

85. Gustave Flaubert “Madame Bovary”

86. Rohinton Mistry “A Fine Balance”

87. E.B. White “Charlotte koob võrku”

88. Mitch Albom “Viis inimest, keda kohtad taevas”

89. Sir Arthur Conan Doyle’i Sherlock Holmesi lood

90. Enid Blyton “The Faraway Tree Collection”

91. Joseph Conrad “Pimeduse süda”

92. Antoine de Saint-Exupery “Väike prints”

93. Iain Banks “Herilasevabrik”

94. Richard Adams “Watership Down”

95. John Kennedy Toole “A Confederacy of Dunces”

96. Nevil Shute “A Town Like Alice”

97. Alexandre Dumas “Kolm musketäri”

98. William Shakespeare “Hamlet”

99. Roald Dahl “Charlie ja šokolaadivabrik”

100. Victor Hugo “Hüljatud”
Kokku mul siis loetud või parasjagu lugemisel 24 raamatut. Pole just palju, aga keskmise ameeriklasega võrdluses siiski mäekõrgune edu. Illustreerivaks pildiks valisin Carlos Ruiz Zafóni The Shadow of The Wind kaanepildi, kuna just see raamat on mul praegu teisel katsel käsil. Miks teisel? Ei teagi. Kunagi lugedes jäi asi venima ja ei saanud hooga ühest kohast üle. Nüüd venib üks teine koht, aga lugu on tegelikult haarav ja müstiline.

Loetutest on veel sügavama jälje jätnud kindlasti Donna Tartti Salajane ajalugu, mis miskipärast meie raamatulettidel soodushinnast hoolimata virnade viisi seisab. Ostke ja lugege! Täiesti fenomenaalne on ka Mark Haddoni Kentsakas lugu koeraga öisel ajal.

Meeldivaid lugemiselamusi :)

Nimekirja sain siit.

Ela täna!

Aegajalt tuleb endale lihtsaid tõdesid meenutada. Nii mõnedki viimasel ajal nähtud filmid ja loetud raamatud on minu jaoks sisaldanud ühte sõnumit - elada tuleb täna, siin ja praegu. Eile on minevik ja homme müsteerium. Praeguses hetkes tuleb olla kohal ja võtta sellest maksimum. Nautida saab ka lihtsalt olemist.
Teine küsimus on selles, et mida teha ja kuidas olla? Nii nagu süda soovib! Igaüks võib oma elu elada oma reeglite järgi. Kellelgi teisel pole õigust meid hukka mõista. Loeb see, mis tundub ühel või teisel hetkel hea ja teeb meid õnnelikuks.
Universaalset tõde ei ole olemas. On palju tõdesid - ka ühe inimese jaoks võivad need ajas muutuda. Kui sa TÄNA oled õnnelik, siis on kõik hästi!

* Ülal fotol olen õnnelik! On sõprade sünnipäevapidu.

Lähedusest

Osho tõlgenduses.

Lasin universumil endaga kõneleda Osho raamatu "Lähedus" abil. Võtsin raamatu suvalisest kohast lahti ja hakkasin sõnumit lugema. Oli jutt mehest, kellele ei meeldinud enda vari ja sammude kõla ning otsustas neist vabaneda. Lugesin huviga. Samal päeval olin just jaganud, et mitmed asjad on mul tegemata, olles täiusliku tulemuse saavutamise tahtes kinni. Raamat andis vastuse. Täiuslikkus on tulevikus, kuid tulevik jääb alati tulevikuks. Tuleb ennast omaks võtta just sellisena nagu ma PRAEGU olen. Ma olen täpselt selline nagu vaja, ainulaadne. Selle meeles pidamiseks on mul sobiv afirmatsioon - Mina olen tõeline pärl! Pärl ei pea tõestama, kui väärtuslik ta on, mida ja kui palju teha suudab.

Sain kinnituse uskumusele, et universum annab vastuse, kui vaid küsid.

Wishful thinking or thoughtful wishing...

... ehk siis soovunelmatest ja läbimõeldud soovidest.

Ma olen veendunud, et mõttel on jõud. Mõte võib olla positiivne või negatiivne. Paljalt mõtet mõlgutades ei juhtu siiski midagi. Mõttele tekkib jõud siis, kui suunata kogu oma energia selle mõtte realiseerimisse. Energia on neutraalne. Ei ole negatiivset energiat. Negatiivne saab olla üksnes mõte, millesse energia suunatud on. Miks ma kirjutan sellest nii puust ja punaselt? Iseenda jaoks. Elu koosneb lihtsatest asjadest, mis aja jooksul on keeruliseks mõeldud. Selleks, et elu lihtsamaks muuta, tuleb keeruline konstruktsioon algosadeks lammutada. Nii paljastub algne tõde. Minu jaoks on tõde see, et tuleb oma energia suunata positiivsesse mõtesse.

Mul on viimastel kuudel olnud palju isetäituvaid ennustusi. Olen mõelnud, et niikuinii juhtub see asi ja "oh üllatust", see juhtubki. Kõiki otsuseid teeme ju oma varasemaid kogemusi arvesse võttes, kui suure tõenäosusega juhtub nii või naa. Enamasti läheb ennustus täppi. Tõeline üllatus saabub siis, kui juhtub vastupidiselt oodatule. Kui keegi, kes tavaliselt lubab ja ei tee, teeb seda, mida lubab või see, kes alati teeb, mida lubab, ei tee seda. Üllatusteks ei saa kunagi valmis olla. Selle mõttega võib mängida, nagu lotovõidu ootusega, kuid kindlasti on see mingilgi määral ootamatu. Isegi juhul, kui oled seda varianti kaalunud. Panused on ju teisele variandile pandud.

Mis on loo moraal? Soovunelmad jäävadki soovunelmateks seni, kuni oma energiat nende elluviimiseks ei kasuta. Ja tuleb hoolikalt mõelda oma soovide sisule. Kas see, mida ma soovin, on ikka see, mida ma tahan? Kas see on kasulik mulle ja minu lähedastele? Isetäituvate ennustuste vältimiseks võtan pliiatsi ja paberi ning kirjutan oma tõelised soovid ja kaasnevad tagajärjed üles. Nii on meeles nende täitumiseks ise midagi ette võtta.

Ärritajad = äratajad

Viimasel ajal ma pidevalt ärritun asjade peale. See rahulikult elulainetes hulpiv mina on miskipärast sattunud küllaltki rahvarohkele rannale, kus üks või teine asi pidevalt häirima kipub. Milles asi?
Vahest olen ma tüdinud olemast kannatlik ja rahumeelne? Ehk on talv liiga pikale veninud? Testib ehk universum hoopis mu piire?
Kõik kolm võivad õiged olla, kuid panustan eelkõige viimasele.. Usun, et universum püüab mind üles raputada, mugavustsoonist välja lükata, mõtlema ja tegutsema sundida.
Kõik mu elus on justkui viimaks stabiilne ja joone peal - töö- ja elukoht, kool, materiaalne seis, suhted sõprade ja perega, hobid. Kõike parasjagu parajalt. Kuid samas pole ka arengut. Inimene on aga tulnud siia maailma just selleks, et õppida ja kasvada.
Mul on praegu avanenud võimalus korraldada Eestis üks koolitus, mida siin varem pole tehtud. Ma pean vaatama enda sisse ja leidma sealt usu ja tegutsemistahte, soovi ronida välja oma mugavuspiiridest ja hüpata rongile, sihtkoht teadmata. Jällegi - kas leian julgust?

Kuu aega vasakule kaldu elu

Eile möödus mul täpselt kuu parema käe murdmisest. Minu igapäevaellu on see toonud muutusi ja samas ei ole ka. Alguses väga kohmakast vasakust käest on saanud minu osav abiline kõiges.
Olen avastanud, kuivõrd meie maailm on ikka üles ehitatud kahekäelistele inimestele - korgid, paelad, lukud, nõudepesu ning minu suurim väljakutse - juuksed.. Nüüd suudan neid vähemalt ise juba pesta, aga soengute tegemisest ei tasu rääkidagi - kammimine on maksimum.
Aga olen avastanud ka palju üllatavat. Arvutihiirega vasaku käega opereerimine on juba imelihtne. Veelgi lihtsam on kiirelt trükkimine, kuigi palju vigu lipsab sisse. Kõige suurem saavutus on aga vasaku käega meigi tegemine, mis õnnestub mul kohati isegi paremini, kui varasemalt paremaga.
Pere, sõbrad ja töökaaslased on olnud suureks abiks. Ilma nendeta ei oleks esimestel päevadel üldse hakkama saanud. Veel praegugi õmblevad nad mu nööpe ja lõikavad kanafilee tükkideks. Nendeta poleks teoks saanud ka Stockholmis Schibsted Sales Awards 2009 galal osalemine, mis on minu jaoks seni selle vasakukäelise perioodi tipphetk. Tänan teid kõiki!
Vasakule kallutatud elu on röövinud minult tantsimise ja klaverimängu, kuid samas kinkinud aega. Olen saanud rohkem olla nii iseendaga oma mõtetes kui ka sõpradega suheldes. Universum on andnud mulle puhkehetke.
Mida ma olen õppinud?
Eelkõige endaga kannatlik olemist ja kaaslaste toetuse olulisust - me pole siin maailmas üksi. Olen iseenda piire kombanud ja leidnud, et need venivad veelgi.
Tean nüüd, et miski ei seisa minu ja mu unistuse vahel, kui ma vaid otsustan midagi püüda. Ma olen proovinud ja kukkunud ja haiget saanud ja jalule tõusmas ja ma luban, et niipea, kui õppetund läbitud ja käsi jälle töökorras, olen ma lumelaual tagasi..

* Ülal pildil hetk Sales Awardsilt.

Sisemine turvatunne õpetab elama ohtlikult

See tekst pärineb raamatust, mille Vanessa kinkis mulle mõned aastad tagasi sünnipäevaks. Lugesin selle tookord läbi ja olen sirvinud veel hiljemgi, kuid paremini saan neist mõtisklustest aru alles nüüd.

Olen oma elus täpselt sellises kohas, kus hirm oma suurte silmadega mulle vastu vaatab. Nii me siis üksteist seirame. Mina tardunud ootusesse, et mis edasi saab ja hirm ootamas, et millal ma ta vabaks lasen.

Ja siit tuleb üks mõtisklus Tommy Hellsteni raamatust "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid"

Sisemine turvatunne õpetab elama ohtlikult

Armastuse puudumine sünnitab alati hirmu. Hirm sünnib siis, kui inimene on üksinda, see tähendab ilma armastuse ja sügavama läheduseta. Inimene, kes ei tunne end olevat teistele lähedane, elab igaveses ebakindluses. Just hirm tekitab vajaduse elu kontrolli all hoida ja võimetuse elada. Hirm tapab elu ja loovuse, sest hirmu küüsis olev inimene ei julge teha vigu. Eksimused paljastaksid ta nõrkuse ja et ta armastuse peale ei looda, ei suuda ta olla nõrk. Nõnda tapab sisemine ebakindlus loovuse.

Et armastus toob kaasa kindlustunde, sisemise turvatunde, suudab inimene elu ebakindlust taluda. Ta julgeb elada, kuigi elu iseenesest on ohte täis. Sisemiselt ebakindel inimene on sunnitud elu vältima, seda endast eemale hoidma, kuid end turvaliselt tundev inimene ei karda elada. Ta julgeb proovida uusi asju, ka neid, millega ta hätta jääb. Ta ei tarvitse kompenseerida sisemist turvatunde puudumist väliselt ülimalt enesekindla käitumisega. Sisemine turvatunne õpetab elama ohtlikult.

Ohtlik elu on loov, sest loovust ei saa olla ilma riskideta. Loovuse hind on alati haavatavus. Kui jäädakse igavesti tegutsema hästituntud kombel, ei sünni midagi uut, sest kardetakse muutusi. Ülemäärane kindlusvajadus tapab loovuse. Ülemäärane turvavajadus tapab tegelikult kogu elu enese. Nagu alguses nägime, on edasiliikumine, muutumine ja vanast loobumine elu kesksed teemad, niivõrd kesksed, et elu eemaldub näitelavalt üldse, kui edasiliikumisest loobutakse.

Mida on selleks vaja, et inimene ellu ärkaks ja julgeks edasi liikuda? Kuidas oma kaitsemehhanismidesse takerdunud inimene võiks lõksust välja rabeleda ja uuesti teekonda jätkata, seda ohtlikku teekonda, mida nimetatakse eluks?

***

Selleks, et edasi mõtiskleda, on vaja koos selle raamatuga võtta enda jaoks aega. Ja tegelikult polegi vahet, milline raamat kaaslaseks on. Tõde neis on enamasti üks - elada tuleb nüüd ja praegu, lubades endale eksimusi ja julgust uuesti proovida. Elu on elamiseks, mitte analüüsimiseks, sest olles poolel teel, ei ole veel piisavalt kogetut, mida lahata.

Aitäh Sulle, kallis sõber, selle kingituse eest!

Miks ja kuidas?

Miks on nii raske ennast usaldada? Miks ma ikkagi ei kuula oma sisehäält? Ma teadsin kohe alguses, et asi lõpeb jamaga ja sain ka mitu märki, kuid materiaalsetel kaalutlustel läksin siiski sellega kaasa. Nüüd kasvab jama progresseeruvas tempos ja ma tean, et ainus väljapääs on ennast kokku võtta ja sellest jamast läbi närida. Aga see ongi minu jaoks kõige raskem. On kogu elu olnud. Ma venitaks lõputult. Ma ootaks kui mingit imet "lauake kata end" stiilis. Elu on mulle aga korduvalt näidanud, et ikka mina ise ja ainult tegutsedes saan likvideerida koolitööde võlgnevused, teha ära lubatud päristöö, pesta puhtaks nõudehunnikud, koristada toad.. Sama on ka selle käesoleva jamaga - imerohtu pole. Kuidas ületada vastumeelsus enda sees ja muundada see hoopis kordasaatvaks energiaks?

Minu selle elu õppetund.

P.S. Pilt on illustratiivne. Kirjedatud jama on seotud musta pesu kuhjadega vaid ülekantud tähenduses.

Haiku Janale sünnipäevaks

õnne soovin sul,

palju kordaminekuid,

ja rahu hinge

Mõtted

spottedcanary.com

Interneti avarustes seigeldes jäi mu pilk peatuma ühel armsal märkmikul. Vaatasin ja imetlesin ning lugesin teksti, mis oli üle kahe lehe kirjutatud:

"Ma loodan, et päevad on kerged ja hetked viibivad kaua, juhtides sind sinna kuhu sa soovid minna. Kui sa seisad silmitsi VALIKUGA... ja sul tuleb valida, siis ma loodan, et sa valid selle, mis sulle kõige rohkem korda läheb. Kui üks uks avaneb ning teine sulgub, sa jätka oma rada kuni leiad vikerkaare, ja kui väljas on külm... näita maailmale oma NAERATUST.

Kuid kõige rohkem soovin ma, et see elu on kõik mida sa soovid... ja et su unistused on SUURED... su mured jäägu tühisteks... sa ei pea taluma rohkemat kui suudad... ja kui sa oled jõudmas sinna kuhu sa teel oled, tea, et on keegi kes SIND ARMASTAB! Selline on mu soov!"

Just sellise teate sain ma täna õhtul. Ja isegi kui ma tean, et see ei olnud kirjutatud mulle mõeldes, võtan ma selle tänutundega vastu. Aitäh selle taipamise eest, et meis kõigis on vajalik tarkus olemas ning selle sõnumi edastamiseks ei pea olema vaimselt valgustunud või selgeltnägija. Me kõik suudame öelda armsatele inimestele kui väga me neist hoolime, neid armastame ja nendega koos rõõmu tunneme. Ja kui ei suuda öelda, siis mõelda ikka julgeme...

Eluvaled

Ma külastasin eile Draamateatrit ning nautisin suurepärast näitlejatööd Ibseni "Metsparti" vaadates. Enamgi veel aga jäi mind kummitama lavastuse sõnum, mis lühidalt võiks olla selline - igaühel on oma tee ning keegi ei peaks oma südametunnistuse huvides teise eluvalesid purustama minema..
Tihti ma näen enda ümber inimesi, kelle motiividest ma aru ei saa, kelle mõttekäike ja tegusid ma ei mõista. Kuid ma ei saagi ja ei peagi mõistma. Pealesurutud abi ja arvamust ei ole kellelegi vaja. See võib purustada eluvaled, mida teine ehk niiväga vajab. Igaüks saab käia ainult oma teed ning kui ta on valmis, purustab ta ise oma valede võrgu ja liigub edasi.
Millised on minu eluvaled? Üks peamisi on see, kui ma ei taha väljuda oma mugavustsoonist ning leiutan siis erinevaid vabandusi enda kaitseks. Ehk on ka tõsisemaid, sügavamale juurdunuid? Selle üle pean mõtisklema. Kuid ilmselt ma vaja neid praegu, sest muidu oleksin neist juba lahti lasknud.
TÕDE iga hinna eest ei ole alati parim lahendus. Muidugi ei ole kõik nii mustvalge.. on olukordi, mil lausa tuleb sekkuda. Vaimne ja füüsiline vägivald nõuab tegutsemist olenemata asjaoludest.
Kuid millised on sinu eluvaled?

Julgus elada ohtlikult

Charisma kirjutas eile väga sobivalt kannatlik olemisest. See on ka minu peamine õppetund praegu, kui ma toksin seda postitust siin vasaku käega..
Eile, kui ma traumapunktis valutava käega valvekirurgi ootasin, mõtlesin sellele, et olen alati olnud liiga ettevaatlik. Olen tulnud läbi elu püüdes end vati sees hoida ja kõikvõimalikud ohud ja eksimused juba eos kõrvaldada. Suuremaid füüsilisi traumasid pole ma endale kunagi lubanud.
Nüüd olen avastamas ohtlikku elu, millest kõneles ka OSHO Julguses - tõeliselt elada saabki ainult ohtlikult. Kui keelata endale riske, ei saa rääkida täiel rinnal elu nautimisest ning ka õppetunnid jäävad läbimata.
Mida siis õpetab mulle murtud parema käe kodarluu?
Kõige esmaselt endaga kannatlik olemist. Veel õpetab see mind kasutama vasakut kätt ja koos sellega teist ajupoolkera. See sunnib mind vaatama endasse ja mõtlema, milliseid õppetunde ma veel olen vältinud.
Ja veidral kombel olen ma hoopis õnnelik. Ma vigastasin end elades ohtlikult ja ma nautisin iga hetke sellest!

Kannatlikkuse võlu

Järjest selgemalt jõuab minuni arusaamine, et iga asi toimub just õigel ajal. Ma olen väga kärsitu tüüp - kohv peab olema serveeritud võimalikult kuumana, kõik minu soovid peavad täituma KOHE ja igasugune viivitus on tõeline piin. See ei tähenda, et ma hommikust õhtuni ringi sebin ja käed rüpes istuda ei oska. Minu mõte lendab ja fantaasia loob valguskiirusel ning see kompenseerib füüsilise maailma seatud piirangud. Sellest hoolimatu olen ma pettunud kui minu mõte mõistliku aja jooksul ei realiseeru.

Taipamise ahhaa efekt on mind palju kannatlikumaks (nii märterlik, ingliskeelne patience on palju rohkem tähendust kandev) ehk siis endaga koos olevamaks teinud. Ma mõistan, et see on aeg iseendaga ja iseendale olemiseks, tunnetamaks, et see mida ma soovin on tõepoolest SEE mida ma VAJAN. Ego pommitab oma oma tahtmistega pidevalt (tahan seda pluusi, seda sööki, sinna reisida, tahan teleka ees pikutada jne) ning tekitab müra, mille foonil vaimu vajadused võivad märkamatuks jääda. Kui võtta aeg ja keskenduda sellele, mis on tähtis oma elu eesmärgi taipamiseks ja täitmiseks, siis on elutee sirgem ja siledam.

Kohvi eelistan ma endiselt juua kuumalt, kuid soovide täitumiseks on ajaline nihe vajalik.

Valikute valimine

Usaldades iseennast ja kuulates südamehäält on valikuid lihtne teha. Paraku tundub meile, et valikute tegemine on mõnikord raske ning hirm vale valiku tegemise ees võtab igasuguse soovi midagi otsustada.

Hirm valesti valida on illusioon.

Tõde on see, et iga valik on alati õige. Lihtsalt mõned valikud teenivad meid lühikest aega ning seejärel taipame, et nüüd on aeg uuesti ja teistmoodi valik teha. Elades selle põhimõtte järgi, ei vali me iial valesti. Me ütleme: "Nüüd on selle valiku aeg läbi ja ma valin uuesti". Tehtud tegu ei vääri kahetsust, süümepiinu ja hala. Kulutades aega minevikus tehtud valikute kahetsemisele ei saa me kuidagi olevikus kohal olla ning elu möödub kiirelt kui silmapilk. Samamoodi ei vääri kahetsust ka tegemata teod. Kui me valisime midagi hetkel mitte teha, siis ju ei olnud õige aeg. Kõik mis toetab meie elueesmärgile lähemale jõudmist, leiab aset varem või hiljem. Elus ei ole juhuseid. See, kas tee eesmärgini on sirge ja takistustevaba või käänuline ja hargnev, sõltub meist endist.

Mina olen see, kes valib ja kõik minu valikud on alati õiged.

Õpetaja olulisus

Hakkasin eile lugema Anatoli Nekrassovi raamatut Lätted, mille kohe esimene peatükk ÕPETAJA mind väga sügavalt mõtlema pani ning pakkus vastuseid paljudele küsimustele.

"Õige õpetaja on see, kes õpetab jääma iseendaks ja avaldama Ennast." (Nekrassov, Lätted)

Nekrassov märgib ka, et õpetaja ei tohiks kunagi ennast keskpunkti asetada, kuna ta piirab sellega oma õpilaste vabadust.
Tegelikult oleme me kõik siin elus nii õpetajad kui õpilased. Kõik inimesed meie teel on tulnud nii meid õpetama kui ka meilt õppima. Alati on kõiges kaks poolt - andmine ja saamine.

Õpilase rollis olles ei tohiks aga kunagi olla kõigesööja. Igaüks peaks erinevate autoriteetidega kokku puutudes omandama selle, mis talle on oluline, mis on kooskõlas tema MINAga. Õpetaja ülesanne on innustada, avardada pilku.. kuid nägema ja kogema peame me ikka ise. Teise vigadest ei ole võimalik õppida, seda teab igaüks.

Siia ilma sündides teame me täpselt, mis on meie plaan ja eesmärk. Kui elu Maal haarab meid niivõrd endasse, et unustame oma sihid. Samal ajal läbime pidevalt õpinguid, mis ongi enda meenutamine.

Minu elus on olnud väga palju õpetajaid. Mõned neist on mulle andnud rohkem kui teised. Ka kõiki negatiivseid kogemusi tuleks väärtustada ning olla tänulik, kuna needki on õpetanud ennast meenutama.

TÄNAN KÕIKI!

Talvevõlumaa

Väljas on viimaste aastate kõige kaunim talveilm. Täiesti uskumatult palju lund on. Külma on just parasjagu. Postkaardipilte näed igal sammul.
Minu hinges on ka talvine rahu. Aastalõpusaginatest on saanud mõnus kulgemine.
Ilm ikka mõjutab inimesi üliväga. Ehk mõndasid rohkem kui teisi, kuid mõjutab. Puhas kohev lumevaip kiirgab nii tugevalt RAHU ja TASAKAALU sõnumit, et mitte miski ei suuda seda rikkuda. Vahest ei ole minuga nõus auto- ja majaomanikud, kes peavad end igal hommikul välja kaevama, et liikuma saada? Kuid ka neile on sellest kasu - füüsiline tegevus on vaimsete pingete maandamiseks suurepärane vahend. Pealegi - millal viimati sai nautida sellist lumist luksust? Tundkem parem rõõmu, kuniks seda jätkub. Suvel on ju jälle liiga palav ja liiga kuiv või siis sajab liiga palju vihma või on liiga külm. Millegipärast ei ole inimene kunagi rahul, kuigi hoolega vaadates leiab igast ilmast positiivseid kilde.

Ma vajan julgust!

Üks suurem projekt, mille suhtes tunnen tugevat tõmmet, seisab vajalike vahendite puudumise taga. Need vahendid on nii materiaalsed kui ka sisemised ressursid. Viimased seisavad omakorda selle taga, et ma ei julge päris lõpuni ennast sellele projektile ära lubada. Ma vajan julgust!
Ma astusin täna argliku sammu selle julguse leidmise poole ning broneerisin midagi ära. Mõte ja tunne on õiged, vahendid peavad tulema.
Kui ma järele mõtlen, siis on kõigest sellest ainult võita. Seda nii minul endal kui ka mu lähedastel ning ka paljudel Eesti inimestel, keda ma veel isegi ei tunne.

* Pildi allteksti tõlge - Julgus ei ole mitte hirmu puudumine, vaid pigem otsus, et miski muu on sellest hirmust palju tähtsam.

Head uut aastat, mis olgu veel parem, kui ootad!

Aastal 2010 soovin, et kõik leiaks üles oma PARADIISI, mille olemust väljendavad vast kõige paremini Alex Garlandi raamatu The Beach (ja selle järgi valminud filmi) viimased sõnad:
And me, I still believe in paradise. But now at least I know it's not some place you can look for, 'cause it's not where you go. It's how you feel for a moment in your life when you're a part of something, and if you find that moment... it lasts forever...

Ma ei hakka seda siinkohal sõnasõnalt tõlkima, kuna see kaotaks palju originaalteksti võlust. Lisan aga omapoolse tõlgenduse mõttest.
Paradiis ei ole mitte üks ilus koht kaugel maal, pigem on see mõne erilise hetke leidimine oma elus, kus tunne on selline, et nii sinu ümber kui sinu sees ongi just nüüd ja praegu paradiis...

Elagem hetkedes ja nautigem paradiisi iseendas!