Mida teha, kui oled 30-aastane naisterahvas ja avastad järsku, et oled juba pikemat aega keskendunud täiesti valedele asjadele? Võib-olla need polegi üldises ja ühiskondlikus plaanis valed, kuid on valed sinu jaoks.Viimasel ajal tunnen, et olen oma tähelepanu suunanud mingile mu enda ettekujutusele minust, mis ei pruugi tegelikult üldse olla see, kes ma sisimas olla tahan. Kisub keeruliseks? Ma tean.
Mis siis on see, millega ma praegu rahul ei ole? Tegelikult pole elul ju väga viga. Töö on korralik, elukoht ka, sõpru on, käin trennis ja tunnen elust mõnu. Aga ikkagi… No miks ei võiks mina olla normaalne inimene, kes ongi õnnelik, kui parasjagu midagi halvasti ei ole ja palju igatsetud stabiilsus on lõpuks ometi saavutatud? Miskipärast on nii, et alati kui endaga veidigi rahulolevaks muutun, hiilib kuskilt ligi rahutus ja hakkab vaevama – tahan olla, teha, tunda, näha midagi enamat kui see siin ja praegu.
Mõned varem tehtud valikud tunduvad praegu täiesti valedena. Samas, kahju on neile juba kulutatud ajast ja millegi pooleli jätmine tähendaks justkui jälle alla andmist. Tegelikult on peamine põhjus hoopis hirm teistele pettumust valmistada. Kuid kas see on piisav millegi jätkamiseks? Olen ise korduvalt kõigile rääkinud, et ennast tuleb ikka endaga võrrelda, mitte kellegi teise standarditega. Aga praegu tundub, et mu enda standardid ja maailmavaade on täiesti paigast ära.
Ehk on see kõik hoopis positiivne? Keegi on öelnud, et segadus eelneb selgusele.
Ostsin eile maailmakuulsa reklaamiguru Paul Ardeni raamatukese It's Not How Good You Are, It's How Good You Want To Be. Tagakaanelt võib lugeda, et tegemist on "taskupiibliga" andekaile, kuid mitte nii julgetele muutmaks mõeldamatu mõeldavaks ja võimatu võimalikuks. Üks sõnum seal oli mulle praeguses hetkes kui naelapea pihta (see ilutseb ka pealkirjas) - eesmärki omamata on raske skoorida. Nii lihtne see ongi (ja samas nii keeruline).
No comments:
Post a Comment