Eluvaled

Ma külastasin eile Draamateatrit ning nautisin suurepärast näitlejatööd Ibseni "Metsparti" vaadates. Enamgi veel aga jäi mind kummitama lavastuse sõnum, mis lühidalt võiks olla selline - igaühel on oma tee ning keegi ei peaks oma südametunnistuse huvides teise eluvalesid purustama minema..
Tihti ma näen enda ümber inimesi, kelle motiividest ma aru ei saa, kelle mõttekäike ja tegusid ma ei mõista. Kuid ma ei saagi ja ei peagi mõistma. Pealesurutud abi ja arvamust ei ole kellelegi vaja. See võib purustada eluvaled, mida teine ehk niiväga vajab. Igaüks saab käia ainult oma teed ning kui ta on valmis, purustab ta ise oma valede võrgu ja liigub edasi.
Millised on minu eluvaled? Üks peamisi on see, kui ma ei taha väljuda oma mugavustsoonist ning leiutan siis erinevaid vabandusi enda kaitseks. Ehk on ka tõsisemaid, sügavamale juurdunuid? Selle üle pean mõtisklema. Kuid ilmselt ma vaja neid praegu, sest muidu oleksin neist juba lahti lasknud.
TÕDE iga hinna eest ei ole alati parim lahendus. Muidugi ei ole kõik nii mustvalge.. on olukordi, mil lausa tuleb sekkuda. Vaimne ja füüsiline vägivald nõuab tegutsemist olenemata asjaoludest.
Kuid millised on sinu eluvaled?

Julgus elada ohtlikult

Charisma kirjutas eile väga sobivalt kannatlik olemisest. See on ka minu peamine õppetund praegu, kui ma toksin seda postitust siin vasaku käega..
Eile, kui ma traumapunktis valutava käega valvekirurgi ootasin, mõtlesin sellele, et olen alati olnud liiga ettevaatlik. Olen tulnud läbi elu püüdes end vati sees hoida ja kõikvõimalikud ohud ja eksimused juba eos kõrvaldada. Suuremaid füüsilisi traumasid pole ma endale kunagi lubanud.
Nüüd olen avastamas ohtlikku elu, millest kõneles ka OSHO Julguses - tõeliselt elada saabki ainult ohtlikult. Kui keelata endale riske, ei saa rääkida täiel rinnal elu nautimisest ning ka õppetunnid jäävad läbimata.
Mida siis õpetab mulle murtud parema käe kodarluu?
Kõige esmaselt endaga kannatlik olemist. Veel õpetab see mind kasutama vasakut kätt ja koos sellega teist ajupoolkera. See sunnib mind vaatama endasse ja mõtlema, milliseid õppetunde ma veel olen vältinud.
Ja veidral kombel olen ma hoopis õnnelik. Ma vigastasin end elades ohtlikult ja ma nautisin iga hetke sellest!

Kannatlikkuse võlu

Järjest selgemalt jõuab minuni arusaamine, et iga asi toimub just õigel ajal. Ma olen väga kärsitu tüüp - kohv peab olema serveeritud võimalikult kuumana, kõik minu soovid peavad täituma KOHE ja igasugune viivitus on tõeline piin. See ei tähenda, et ma hommikust õhtuni ringi sebin ja käed rüpes istuda ei oska. Minu mõte lendab ja fantaasia loob valguskiirusel ning see kompenseerib füüsilise maailma seatud piirangud. Sellest hoolimatu olen ma pettunud kui minu mõte mõistliku aja jooksul ei realiseeru.

Taipamise ahhaa efekt on mind palju kannatlikumaks (nii märterlik, ingliskeelne patience on palju rohkem tähendust kandev) ehk siis endaga koos olevamaks teinud. Ma mõistan, et see on aeg iseendaga ja iseendale olemiseks, tunnetamaks, et see mida ma soovin on tõepoolest SEE mida ma VAJAN. Ego pommitab oma oma tahtmistega pidevalt (tahan seda pluusi, seda sööki, sinna reisida, tahan teleka ees pikutada jne) ning tekitab müra, mille foonil vaimu vajadused võivad märkamatuks jääda. Kui võtta aeg ja keskenduda sellele, mis on tähtis oma elu eesmärgi taipamiseks ja täitmiseks, siis on elutee sirgem ja siledam.

Kohvi eelistan ma endiselt juua kuumalt, kuid soovide täitumiseks on ajaline nihe vajalik.

Valikute valimine

Usaldades iseennast ja kuulates südamehäält on valikuid lihtne teha. Paraku tundub meile, et valikute tegemine on mõnikord raske ning hirm vale valiku tegemise ees võtab igasuguse soovi midagi otsustada.

Hirm valesti valida on illusioon.

Tõde on see, et iga valik on alati õige. Lihtsalt mõned valikud teenivad meid lühikest aega ning seejärel taipame, et nüüd on aeg uuesti ja teistmoodi valik teha. Elades selle põhimõtte järgi, ei vali me iial valesti. Me ütleme: "Nüüd on selle valiku aeg läbi ja ma valin uuesti". Tehtud tegu ei vääri kahetsust, süümepiinu ja hala. Kulutades aega minevikus tehtud valikute kahetsemisele ei saa me kuidagi olevikus kohal olla ning elu möödub kiirelt kui silmapilk. Samamoodi ei vääri kahetsust ka tegemata teod. Kui me valisime midagi hetkel mitte teha, siis ju ei olnud õige aeg. Kõik mis toetab meie elueesmärgile lähemale jõudmist, leiab aset varem või hiljem. Elus ei ole juhuseid. See, kas tee eesmärgini on sirge ja takistustevaba või käänuline ja hargnev, sõltub meist endist.

Mina olen see, kes valib ja kõik minu valikud on alati õiged.

Õpetaja olulisus

Hakkasin eile lugema Anatoli Nekrassovi raamatut Lätted, mille kohe esimene peatükk ÕPETAJA mind väga sügavalt mõtlema pani ning pakkus vastuseid paljudele küsimustele.

"Õige õpetaja on see, kes õpetab jääma iseendaks ja avaldama Ennast." (Nekrassov, Lätted)

Nekrassov märgib ka, et õpetaja ei tohiks kunagi ennast keskpunkti asetada, kuna ta piirab sellega oma õpilaste vabadust.
Tegelikult oleme me kõik siin elus nii õpetajad kui õpilased. Kõik inimesed meie teel on tulnud nii meid õpetama kui ka meilt õppima. Alati on kõiges kaks poolt - andmine ja saamine.

Õpilase rollis olles ei tohiks aga kunagi olla kõigesööja. Igaüks peaks erinevate autoriteetidega kokku puutudes omandama selle, mis talle on oluline, mis on kooskõlas tema MINAga. Õpetaja ülesanne on innustada, avardada pilku.. kuid nägema ja kogema peame me ikka ise. Teise vigadest ei ole võimalik õppida, seda teab igaüks.

Siia ilma sündides teame me täpselt, mis on meie plaan ja eesmärk. Kui elu Maal haarab meid niivõrd endasse, et unustame oma sihid. Samal ajal läbime pidevalt õpinguid, mis ongi enda meenutamine.

Minu elus on olnud väga palju õpetajaid. Mõned neist on mulle andnud rohkem kui teised. Ka kõiki negatiivseid kogemusi tuleks väärtustada ning olla tänulik, kuna needki on õpetanud ennast meenutama.

TÄNAN KÕIKI!

Talvevõlumaa

Väljas on viimaste aastate kõige kaunim talveilm. Täiesti uskumatult palju lund on. Külma on just parasjagu. Postkaardipilte näed igal sammul.
Minu hinges on ka talvine rahu. Aastalõpusaginatest on saanud mõnus kulgemine.
Ilm ikka mõjutab inimesi üliväga. Ehk mõndasid rohkem kui teisi, kuid mõjutab. Puhas kohev lumevaip kiirgab nii tugevalt RAHU ja TASAKAALU sõnumit, et mitte miski ei suuda seda rikkuda. Vahest ei ole minuga nõus auto- ja majaomanikud, kes peavad end igal hommikul välja kaevama, et liikuma saada? Kuid ka neile on sellest kasu - füüsiline tegevus on vaimsete pingete maandamiseks suurepärane vahend. Pealegi - millal viimati sai nautida sellist lumist luksust? Tundkem parem rõõmu, kuniks seda jätkub. Suvel on ju jälle liiga palav ja liiga kuiv või siis sajab liiga palju vihma või on liiga külm. Millegipärast ei ole inimene kunagi rahul, kuigi hoolega vaadates leiab igast ilmast positiivseid kilde.

Ma vajan julgust!

Üks suurem projekt, mille suhtes tunnen tugevat tõmmet, seisab vajalike vahendite puudumise taga. Need vahendid on nii materiaalsed kui ka sisemised ressursid. Viimased seisavad omakorda selle taga, et ma ei julge päris lõpuni ennast sellele projektile ära lubada. Ma vajan julgust!
Ma astusin täna argliku sammu selle julguse leidmise poole ning broneerisin midagi ära. Mõte ja tunne on õiged, vahendid peavad tulema.
Kui ma järele mõtlen, siis on kõigest sellest ainult võita. Seda nii minul endal kui ka mu lähedastel ning ka paljudel Eesti inimestel, keda ma veel isegi ei tunne.

* Pildi allteksti tõlge - Julgus ei ole mitte hirmu puudumine, vaid pigem otsus, et miski muu on sellest hirmust palju tähtsam.

Head uut aastat, mis olgu veel parem, kui ootad!

Aastal 2010 soovin, et kõik leiaks üles oma PARADIISI, mille olemust väljendavad vast kõige paremini Alex Garlandi raamatu The Beach (ja selle järgi valminud filmi) viimased sõnad:
And me, I still believe in paradise. But now at least I know it's not some place you can look for, 'cause it's not where you go. It's how you feel for a moment in your life when you're a part of something, and if you find that moment... it lasts forever...

Ma ei hakka seda siinkohal sõnasõnalt tõlkima, kuna see kaotaks palju originaalteksti võlust. Lisan aga omapoolse tõlgenduse mõttest.
Paradiis ei ole mitte üks ilus koht kaugel maal, pigem on see mõne erilise hetke leidimine oma elus, kus tunne on selline, et nii sinu ümber kui sinu sees ongi just nüüd ja praegu paradiis...

Elagem hetkedes ja nautigem paradiisi iseendas!