Jõuluaeg - iseendaga olemine

Täna on esimene advent. See tuletas mulle meelde, et plaanisin sel aastal kingituste meisterdamise-otsimisega varakult algust teha, et vahetult enne jõule saaks rahulikult talve nautida. Kuid ikkagi olen ma lasknud endal ajas lennata. Justnimelt niipidi. Aeg ei lenda, aeg ei torma meist mööda. Aeg on täitsa paigal. Hoopis meie ise lendame temast mööda, tormame, et jõuda, kuid ometi saavutame vastupidise. Kiirustades ei jõua me märgata hetki ja inimesi enda ümber.
November on olnud minu jaoks justnimelt kiirustamise kuu. Olen takerdunud materiaalse maailma eesmärkidesse ning tänu sellele iseenesele vähem aega jätnud. Märkasin seda reedel, kui tänu ärajäänud töökohtumisele sain ei tea kui pika aja vältel lõunapausi ajal rahulikult väljas jalutada, raamatupoes uut kirjandust sirvida ja kohvikus toitu nautida.. Ka tervis tuletas viimasel nädalal meelde, et peaks tempot maha võtma. Detsembris ma seda püüangi teha.

Olgu siis siinkohal välja öeldud mu taotlused, et need saaksid manifesteeruda:

Detsembris on mul enda jaoks aega. Ma kulgen rahulikult ja naudin jõulukuud. Ma leian kallitele inimestele just need kingitused, mis tulevad minu südamest ja on väärtuslikud nende saajatele. Ma jõuan kõikidesse trennidesse ja klaveritundidesse, sest need lasevad mu loovusel lennata ja tõstavad mu enesetunnet. Ma viibin kindlasti vähemalt ühel jõulukontserdil. Ma loen raamatuid, mis avardavad mu teadvust ning pakuvad ka meelelahutust. Ma viin mõned head sõbrad kinno ja pärast õhtusöögile. Ma olen olemas - iseenda ja lähedaste jaoks. Just see või veelgi parem saabki teoks.

Aasta viimasel kuul tasub askelduste asemel rahulikult toimetada. Vaadata pigem endasse ja tagasi mööduvale aastale ning teha kokkuvõtteid - millised on olnud arengud, kuidas on kulgenud elutee.. Kuidas oled inimesena kasvanud, kuidas vaimselt arenenud, millised eesmärgid on saavutatud, millised unistused täitunud? Kuhu oled teel?

Ma soovin kõigile inimestele rahulikku enesessevaatamise aega ja sama valgeid jõule, kui ülal pildil. Siis oli aastavahetus ning viimaseid tunde 2006..

Eneseväljendus

Viimased paar nädalat olen vaevelnud raskekujulise eneseväljenduse võimetuse käes. See puudutab nii kirjalikku kui suulist kommunikatsiooni. Eriti tugevalt on see häire tabanud minu e-posti teel suhtlemise valmidust. Käsi ei tõuse trükkima oodatud vastuskirja. Isegi siis mitte kui tunne on juba väga piinlik - nii üks korralik inimene ju ei käitu. Magus-valusal kannataval moel marineerisin ennast selles olemises. Finaal oli eile, mil ma tulin nähtavale oma vajadustega. Minu vajadused loevad! Ma olen teretulnud just sellisena nagu ma olen ja ma olen täiuslik.

Konteksti väliselt võib see jutt tunduda seosetu, kuid asja tuum on selles, et loeb see kuidas mina endasse suhtun. Iga inimene on hõivatud endaks ja endas olemisega. Elu on liialt lühike, et elada ja tegutseda teiste eest.

Vali elu ja naudi seda!

Käsi valge

Pühapäeval, 22.novembril toimus esimene Mahu Loomekeskuse korraldatud sündmus. Kutsusime Almer Jansu gongide, kristallkausside ja muu põnevaga Rakverre. Kavas oli vabastav tants aafrika rütmidel, shindo venitused energiameridiaanide avamiseks ning lõpuks lõdvestav meditatsioonitund gongide ja kristallkausside helide saatel.

Osalejad jäid kogetuga rahule ning ootavad Jansut taas külla.

Tee tööd armastusega, siis tuleb ka edu ja õnn

"Kuidas sulle su töö meeldib?"

"Ah, on ka. Pikad päevad, jube tüütu, hommikul mõtlen, et üldse ei viitsi tööle minna."

"Aga miks sa siis mujale ei lähe?"

"Ei no kuhu siis? Igal pool üks ja sama. Nagunii vahet pole. Raha peab ju teenima."

Kas tuleb tuttav ette? Sellist vestlust võib igapäevaselt ette tulla. Paljud inimesed käivad tööl, mis neile ei meeldi; saava palka, millega nad rahul ei ole; vihkavad oma ülemust ja kolleege; ei salli oma kliente. Õhtul kodus süüdistavad kõiges elukaaslast ja lapsi - töö on tüütu kohustus, mida tuleb teha, sest raha on ju vaja, et elada ja omakorda jälle tööl käia.. Lõputu nõiaring.

Mõtleme nüüd korraks järele. Sa käid tööl selleks, et käia tööl? Kas tõesti kogu meie elu Maal taandub sellele ja ainult sellele ja mitte midagi muud ei olegi? Ei mingit suuremat pilti, kõrgemat eesmärki?

Mina olen alati teadnud, et on midagi veel. Mul on alati olnud sisemine rahutus, mis on mind tagant kihutanud - kõrgemale ja kaugemale. Intuitiivselt olen teadnud ja tean, et mul on siin maailmas täita mingi palju sügavam roll, kui lihtsalt tööl käimine. Olen oma lühikese elu jooksul jõudnud väga mitmeid kordi töökohti vahetada ning alati on olnud mineku põhjuseks ikka ja jälle minu sees kasvav rahutus - tunne, et peaksin olema kusagil mujal ja tegema midagi muud ning hetkel lihtsalt raiskan oma aega. Nii ma siis läksingi jälle..

Praegu tunnen, et olen alles viimasel ajal hakanud oma otsingutes tõele lähenema. Või kas on üldse olemas universaalset tõde? Igaühel oma vaatenurk. Ma olen leidmas oma teed ja leidnud töökoha, mis mind ei orjasta. Ma teen seda armastusega ning mida teadlikumalt ma armastust oma töösse panustan, seda paremini mul läheb.

Ma olen ka alati teadnud, et pean tegema midagi kogu maailma heaks. Selle poole oleme Mahu Loomekeskuse rajamisega juba suure sammu astunud. See on miski, millest kunagi saab minu peamine tegevus, siis kui selleks on õige aeg ning kes teab, kaugemal võib oodata veel mastaapsemaidki projekte.

Ärge elage vaid selleks, et tööl käia! Ärge leppige vähimaga! Teadke oma väärtust ja otsige oma kohta! Ka töö peab rõõmu pakkuma, siis on igas päevas päikest :)

Forever trusting who we are and nothing else matters..

Mida enam ärritab sind mingi iseloomuomadus teise inimese juures, seda tungivamalt püüab su hing sulle seda omadust sinus peegelduse kaudu nähtavaks teha. (Diana Cooper "Vaimsete seaduste valguses" Valgusesaar 2007)

Eile tuli minuga raamatupoest koju just see raamat, millest lõigu tsiteerisin. Diana Cooper võtab raamatus kokku universumis toimivad vaimsed seadused, mida teades on meil võimalik teadlikult oma reaalsust vormida ja olla rohkem tasakaalus iseendaga.
Peegelduseseadus on vaid üks paljudest, kuid tahtsin täna just sellest kirjutada, kuna hiljuti on mul tegemist olnud just sellesama ärritumisega teatud inimeste pärast. Veel eelmises postituses kirjutasin sellest.
Nüüd mõistan ärrituse põhjust palju paremini. Universum püüab mind teadlikuks teha minu enda sellest küljest, mis mulle teises inimeses eriti negatiivsena paistab. Kuna iga inimene saab tegeleda vaid iseendaga, siis tuleb mul tegeleda enda nende omadustega ja kui ma oma sisemised põhjused olen kõrvaldanud, siis see ärritav isik kas muudab end või kaob mu elust üldse.
Mõnikord püüab universum veel eriti juhtida meie tähelepanu mingile asjale või olukorrale. Sel puhul peegeldatakse meile ühte sama aspekti kolm korda järjest või korraga. Just sarnane asi juhtus minuga selle nädalavahetuse jooksul. Ma kuulsin kolmel korral täiesti ootamatutest kohtadest Metallica lugu Nothing Else Matters. Kui lugesin peegelduseseadusest ja kolmest peeglist korraga, siis võtsin ette loo sõnad, et mõista, mida mulle öelda tahetakse. Sõnum on vägagi selge - FOREVER TRUSTING WHO WE ARE AND NOTHING ELSE MATTERS ehk siis USALDADES ALATI SEDA, KES ME OLEME NING MISKI MUU EI LOE. Universumi sõnum mulle on ilmne - ole see, kes oled, usalda oma sisemist mina ning kõik laabub.

Lõpetuseks veel üks lõiguke samast eelpool mainitud raamatust:

Loobu püüdest muuta teist inimest, sest ta peegeldab sulle üksnes sind ennast. Selle asemel vaata endasse ning muuda seda, mis su enda juures muutmist vajab.

Positiivsust püüdmas

Kas teil ei ole mõnikord tunne, et ole sa kui roosa ja rõõmus tahes, ikka on ümberringi inimesi, kes kohe ei saa muidu, kui peavad vinguma ja virisema, kõiges ikka seda halvimat leidma ja teisi kritiseerima? Ise nad loomulikult mitte milleski süüdi ei ole. Alati on see kas abikaasa, kolleeg, laps, valitsus, majanduskriis, kliima soojenemine või mis iganes, nimekiri on lõputu.
Varem proovisin ma alati ka sellistes inimestes ja nende reaktsioonides positiivset, ilusat ja head leida. Tihti oli see aga päris paras väljakutse, sest mis head sa ikka leiad inimeses, kes ainult halab ning kui sa proovid talle teist vaatenurka tutvustada, leiad end ikkagi peaga vastu seina jooksmas. Seega püüan ma viimasel ajal sellise mõtteviisiga inimesi teadlikult blokeerida. Suhtlen nendega minimaalselt, sest negatiivsus kipub nakkama.. kasvõi siis alateadlikul tasemel.
Kuid miks me siis ikka tõmbame oma lähedusse selliselt käituvaid inimesi? Külgetõmbeseaduse järgi peaks ju mu maailm olema täpselt selline, nagu ma ta loon.. Eks sellepärast just need inimesed meie ellu tulevadki. Igaühes meis on see vinguv ja hädaldav tegelane peidus ja küll ta võtaks sõna, kui me valiks selle tee. Seepärast ongi meie igapäevaelus need negatiivsest äärmusest pärit isikud, et meile meelde tuletada - on ka teine tee, mille me võime teadlikult valida.
Mina valin alati positiivse, hea, värvilise, lõbusa, optimistliku, sooja ja ilusa, sest minu maailm on üks tore paik, mis pakub lõputult võimalusi olla õnnelik.

Peidus pinna all

Veetsin nädalavahetuse õdusas seltskonnas, soojade ja armastavate inimestega koos. Palju positiivsust nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Aitäh kõigi komplimentide, toetavate sõnade ja jõudu andvate kallistuste eest!

Turvalises keskkonnas on lihtne avaneda ja tõelisel olemusel särada lubada. Maskid langevad ja kõik on vastuvõetud oma puhtas süütuses.

See paneb aga mõtlema, et miks ei või maailm olla alati nii turvaline ja soe paik kõigi jaoks. Igapäeva elu seab oma raamid, s.t ma ise sean need raamid enda ümber, mille piires olla ja elada. Ma julgen olla ainult nii avatud kui minu mugavustsoon lubab. Ma võrdlen ennast teistega ja annan endale hinnanguid - ole nüüd tavalisem, käitu normaalsemalt, ole nagu hall mass. Kui ma käitun nii nagu arvan sobilik olevat, siis ma ei paista silma, ei püüa liigset tähelepanu, ei eristu. Sest eristumine on märk, et ma ei sobi halli massi, et mind tõugatakse välja ja mind eraldatakse teistest. Mul on hirm olla see, kes ma tegelikult olen - rõõm, nauding, armastus.

Ma olen tänulik kõigi kogemuste eest, kõigi suhete ja tunnete eest, mida elu on mulle kinkinud.

Ma tean, et ei ole juhuseid, on minu valikud. Mida teadlikumalt ma valikuid teen, seda nauditavam on kõik, mida ma valin luua ja kogeda.

Ma olen peegelsileda veepinna virvendama pannud ja vee alla piilunud. Seal on palju avastada ja nähtavale tuua.

Sa leiad alati selle, mida sa otsid. Kui fookuses on ilu ja harmoonia, siis seda sa ka märkad. Mina otsustan märgata endas kõike head, mis veel pinna all peidus on.

Vabanemine

Ma olen hiljuti lühikese aja jooksul jäänud ilma kahest armsast asjast - sallist ja mütsist. Need lihtsalt kadusid. Üks enne ja teine pärast. Sall oli saadud kingituseks ühel suurel üritusel ning oli väga soe ja mõnus ja jõudis mind teenida ligi 2 aastat. Müts oli aga lausa mu enda kootud ning pärines ajast umbes 4 aastat tagasi.

Need kadumised on pannud mind mõtlema, et mida see võiks tähendada? Kas püüab universum mulle mingit märki anda või olen ma lihtsalt udupeaks muutunud, kes asju unustab? Kas olin ma ehk liiga klammerdunud neisse esemetesse oma minevikust?

Kristallide kohta räägitakse, et kui me oleme kristalli õppetunni läbinud ja seda enam ei vaja, siis ta lihtsalt kaob. Ehk toimivad niimoodi ka teised asjad? Kaotamine ja ilma jäämine on kurva ja negatiivse alatooniga sõnad, seetõttu ma räägiksin pigem VABANEMISEST. Liigne klammerdumine ei vii kedagi edasi kõrgemate ja kaugemate eesmärkide poole. Vahepealsel teel kogutud koorem tuleb mõnikord maha laadida, et oleks kergem edasi minna. Et teha ruumi uuele, tuleb vanast vabaneda - sallist, mütsist, mõtteviisist, käitumisest, ka suhetest.. Seega ei ole vabanemine mingi kaotus, see on hoopis uue seikluse algus.

Õige pea võtan ma lõnga ja vardad pihku ning koon kõik praegused mõtted ja soovid uude salli ja mütsi ning kannan neid siis läbi talve kevadesse, kus mu värsked ideed saavad tärgata tegudena koos esimeste kevadlilledega.

...et ükski hea idee ei jääks märkamata!

Mõnikord on nii, et sul on fantastiline idee ja suurepärane teostus, kuid asi ikkagi ei toimi. Idees ja teostuses oled sa täiesti kindel - need lihtsalt ongi nii vajalikud ja õiged. Kuid samuti nagu pole kasu tühjas ruumis hüüdmisest, pole ka kasu õigest ideest vales kohas. Tõsta oma mõte teise keskkonda ja vaata, mis juhtuma hakkab.

Üks kallis inimene mainis täna mu jutu peale, et loovad asjad saavadki toimida ainult kas isiklikus ruumis või täiesti sõltumatus ruumis. Luua ei saa vägisi ning luua ei saa keskkonnas, kus energiad on tasakaalust väljas. Loome me ju aga igapäevaselt - teeme hommikusöögi, loome oma meeleolu, loome materiaalseid asju ja vaimseid väärtusi, loome õhkkonna kodus pereringis.. Kogu elu on loomine.

Mahu Loomekeskus on turvaline keskkond, kus võib vabalt luua. See on sõltumatu keskkond, mis ei arvusta loojat ega loomet. Siin sünnivad ideed ja teod, mis on kellelegi vajalikud sel hetkel. Mahu Loomekeskusel on praegu vaid virtuaalne kodu siin blogis. Füüsilises maailmas oleme me liikumises. Oleme just seal, kus on inimesed, kes meid vajavad, et ükski hea idee ei jääks märkamata!

Kinkimise imede aeg

November saab minu jaoks olema murranguline kuu. Mul oli ette juba selline tunne ning nüüd kinnitas mu aimdust ka Susan Milleri horoskoop veebilehelt http://www.astrologyzone.com/. Soovitan soojalt seda iga kuu alguses külastada ja oma päikesemärgi üldised trendid üle lugeda. Kuna inimest mõjutavad lisaks päikesemärgile nii paljud muud planeedid ja majad, siis loomulikult ei saa kõike üks-ühele võtta, kuid laiemas plaanis annab horoskoop päris hea ülevaate eelseisvast kuust.

Muu hulgas märkasin, et Merkuur pöördub seekord retrograadi 26. detsembril. Susan Miller soovitab jõulukingid sel aastal varakult varuda, kuna Merkuur hakkab oma mõjudega toimetama juba palju enne seda, kui ta lõpuks tagurpidi liikuma läheb (tema väitel võiks nende asjadega 10. detsembriks valmis saada).

Ühinen Susani soovitustega, aga mitte ainult Merkuuri tegemiste tõttu. Jõulud on andmise ja saamise aeg. Samuti on jõulud maagiline aeg, kus kõrgemad vibratsioonid on tunda isegi neile, kes igapäevaselt toimivad vaid reaalset ja materiaalset maailma silmas pidades. Jõulud on alati olnud IMEDE aeg kõigi inimeste jaoks. Kingitus on väärtuslik siis, kui see on valitud just seda konkreetset inimest silmas pidades ning sisaldab sõnumit nii kinkija kui kingi saaja jaoks. See on see miski, mis neid ühendab. Lihtsalt selleks asju kokku osta, et "kõigile midagigi" kinkida, sest nii on kombeks, ei ole mõtet. Sellisena pole kingist rõõmu ei andjale ega saajale. Üks kulutas raha, tundmata rõõmu ning teine sai asja, mis ei oma tema jaoks mingit tähendust. Kui ei tule seda õiget mõtet, siis mina soovitan, et armas kaart ja šokolaad toovad kordi enam rõõmu, kui tühi-tähi, mis midagi ei tähenda.

Seega, mõelge oma kallitele inimestele juba täna ja jälgige, mis mõtted pähe tulevad. Praegu on veel piisavalt aega, et jõuludeks just need õiged sõnumid leida. Tehke sel aastal teistmoodi ja sisenege imede aega tasakaalu ja enesekindlusega ning usaldage oma sisemisi valikuid.

Mahusse Mahub!

MTÜ Mahu Loomekeskuse asutamiskoosolekust on möödunud täpselt üks nädal. Juhatus on aktiivne märkide märkaja ja nii leidsime loomekeskusele sobiva sümboli. Teokarp sobib suurepäraselt sümboliseerima väiksesse rannakülla rajatava keskuse olemust.

Sobivad sloganid olid küpsed juba enne asutamiskoosolekut: "Mahusse mahub!" ja "Mahus mahub". Mahub palju häid mõtteid, tegusid ja tegevusi, inimesi, loovust ja loomist. Nimekiri on pikk.

MTÜ Mahu Loomekeskuse eesmärk on pakkuda turvalist keskkonda, kus huvilised saavad loovust rakendades olla nemad ise - pakkudes tegevust kehale, meelele ja vaimule. Oma tegevuse juures oleme keskkonnasäästlikud ja üksteisest lugupidavad.

Millised on meie järgmised sammud keskuse rajamise huvitaval teel, sellest juba edaspidi.