Veetsin nädalavahetuse õdusas seltskonnas, soojade ja armastavate inimestega koos. Palju positiivsust nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Aitäh kõigi komplimentide, toetavate sõnade ja jõudu andvate kallistuste eest!
Turvalises keskkonnas on lihtne avaneda ja tõelisel olemusel särada lubada. Maskid langevad ja kõik on vastuvõetud oma puhtas süütuses.
See paneb aga mõtlema, et miks ei või maailm olla alati nii turvaline ja soe paik kõigi jaoks. Igapäeva elu seab oma raamid, s.t ma ise sean need raamid enda ümber, mille piires olla ja elada. Ma julgen olla ainult nii avatud kui minu mugavustsoon lubab. Ma võrdlen ennast teistega ja annan endale hinnanguid - ole nüüd tavalisem, käitu normaalsemalt, ole nagu hall mass. Kui ma käitun nii nagu arvan sobilik olevat, siis ma ei paista silma, ei püüa liigset tähelepanu, ei eristu. Sest eristumine on märk, et ma ei sobi halli massi, et mind tõugatakse välja ja mind eraldatakse teistest. Mul on hirm olla see, kes ma tegelikult olen - rõõm, nauding, armastus.
Ma olen tänulik kõigi kogemuste eest, kõigi suhete ja tunnete eest, mida elu on mulle kinkinud.
Ma tean, et ei ole juhuseid, on minu valikud. Mida teadlikumalt ma valikuid teen, seda nauditavam on kõik, mida ma valin luua ja kogeda.
Ma olen peegelsileda veepinna virvendama pannud ja vee alla piilunud. Seal on palju avastada ja nähtavale tuua.
Sa leiad alati selle, mida sa otsid. Kui fookuses on ilu ja harmoonia, siis seda sa ka märkad. Mina otsustan märgata endas kõike head, mis veel pinna all peidus on.
No comments:
Post a Comment