Positiivsust püüdmas

Kas teil ei ole mõnikord tunne, et ole sa kui roosa ja rõõmus tahes, ikka on ümberringi inimesi, kes kohe ei saa muidu, kui peavad vinguma ja virisema, kõiges ikka seda halvimat leidma ja teisi kritiseerima? Ise nad loomulikult mitte milleski süüdi ei ole. Alati on see kas abikaasa, kolleeg, laps, valitsus, majanduskriis, kliima soojenemine või mis iganes, nimekiri on lõputu.
Varem proovisin ma alati ka sellistes inimestes ja nende reaktsioonides positiivset, ilusat ja head leida. Tihti oli see aga päris paras väljakutse, sest mis head sa ikka leiad inimeses, kes ainult halab ning kui sa proovid talle teist vaatenurka tutvustada, leiad end ikkagi peaga vastu seina jooksmas. Seega püüan ma viimasel ajal sellise mõtteviisiga inimesi teadlikult blokeerida. Suhtlen nendega minimaalselt, sest negatiivsus kipub nakkama.. kasvõi siis alateadlikul tasemel.
Kuid miks me siis ikka tõmbame oma lähedusse selliselt käituvaid inimesi? Külgetõmbeseaduse järgi peaks ju mu maailm olema täpselt selline, nagu ma ta loon.. Eks sellepärast just need inimesed meie ellu tulevadki. Igaühes meis on see vinguv ja hädaldav tegelane peidus ja küll ta võtaks sõna, kui me valiks selle tee. Seepärast ongi meie igapäevaelus need negatiivsest äärmusest pärit isikud, et meile meelde tuletada - on ka teine tee, mille me võime teadlikult valida.
Mina valin alati positiivse, hea, värvilise, lõbusa, optimistliku, sooja ja ilusa, sest minu maailm on üks tore paik, mis pakub lõputult võimalusi olla õnnelik.