Viimased paar nädalat olen vaevelnud raskekujulise eneseväljenduse võimetuse käes. See puudutab nii kirjalikku kui suulist kommunikatsiooni. Eriti tugevalt on see häire tabanud minu e-posti teel suhtlemise valmidust. Käsi ei tõuse trükkima oodatud vastuskirja. Isegi siis mitte kui tunne on juba väga piinlik - nii üks korralik inimene ju ei käitu. Magus-valusal kannataval moel marineerisin ennast selles olemises. Finaal oli eile, mil ma tulin nähtavale oma vajadustega. Minu vajadused loevad! Ma olen teretulnud just sellisena nagu ma olen ja ma olen täiuslik.
Konteksti väliselt võib see jutt tunduda seosetu, kuid asja tuum on selles, et loeb see kuidas mina endasse suhtun. Iga inimene on hõivatud endaks ja endas olemisega. Elu on liialt lühike, et elada ja tegutseda teiste eest.
Vali elu ja naudi seda!
ja nii ongi.. igaüks tegeleb alati endaga :) ka siis, kui seda on raske endale tunnistada, tuleks ikkagi enda sisse vaadata :D
ReplyDelete