Vabanemine

Ma olen hiljuti lühikese aja jooksul jäänud ilma kahest armsast asjast - sallist ja mütsist. Need lihtsalt kadusid. Üks enne ja teine pärast. Sall oli saadud kingituseks ühel suurel üritusel ning oli väga soe ja mõnus ja jõudis mind teenida ligi 2 aastat. Müts oli aga lausa mu enda kootud ning pärines ajast umbes 4 aastat tagasi.

Need kadumised on pannud mind mõtlema, et mida see võiks tähendada? Kas püüab universum mulle mingit märki anda või olen ma lihtsalt udupeaks muutunud, kes asju unustab? Kas olin ma ehk liiga klammerdunud neisse esemetesse oma minevikust?

Kristallide kohta räägitakse, et kui me oleme kristalli õppetunni läbinud ja seda enam ei vaja, siis ta lihtsalt kaob. Ehk toimivad niimoodi ka teised asjad? Kaotamine ja ilma jäämine on kurva ja negatiivse alatooniga sõnad, seetõttu ma räägiksin pigem VABANEMISEST. Liigne klammerdumine ei vii kedagi edasi kõrgemate ja kaugemate eesmärkide poole. Vahepealsel teel kogutud koorem tuleb mõnikord maha laadida, et oleks kergem edasi minna. Et teha ruumi uuele, tuleb vanast vabaneda - sallist, mütsist, mõtteviisist, käitumisest, ka suhetest.. Seega ei ole vabanemine mingi kaotus, see on hoopis uue seikluse algus.

Õige pea võtan ma lõnga ja vardad pihku ning koon kõik praegused mõtted ja soovid uude salli ja mütsi ning kannan neid siis läbi talve kevadesse, kus mu värsked ideed saavad tärgata tegudena koos esimeste kevadlilledega.