Kuu aega vasakule kaldu elu

Eile möödus mul täpselt kuu parema käe murdmisest. Minu igapäevaellu on see toonud muutusi ja samas ei ole ka. Alguses väga kohmakast vasakust käest on saanud minu osav abiline kõiges.
Olen avastanud, kuivõrd meie maailm on ikka üles ehitatud kahekäelistele inimestele - korgid, paelad, lukud, nõudepesu ning minu suurim väljakutse - juuksed.. Nüüd suudan neid vähemalt ise juba pesta, aga soengute tegemisest ei tasu rääkidagi - kammimine on maksimum.
Aga olen avastanud ka palju üllatavat. Arvutihiirega vasaku käega opereerimine on juba imelihtne. Veelgi lihtsam on kiirelt trükkimine, kuigi palju vigu lipsab sisse. Kõige suurem saavutus on aga vasaku käega meigi tegemine, mis õnnestub mul kohati isegi paremini, kui varasemalt paremaga.
Pere, sõbrad ja töökaaslased on olnud suureks abiks. Ilma nendeta ei oleks esimestel päevadel üldse hakkama saanud. Veel praegugi õmblevad nad mu nööpe ja lõikavad kanafilee tükkideks. Nendeta poleks teoks saanud ka Stockholmis Schibsted Sales Awards 2009 galal osalemine, mis on minu jaoks seni selle vasakukäelise perioodi tipphetk. Tänan teid kõiki!
Vasakule kallutatud elu on röövinud minult tantsimise ja klaverimängu, kuid samas kinkinud aega. Olen saanud rohkem olla nii iseendaga oma mõtetes kui ka sõpradega suheldes. Universum on andnud mulle puhkehetke.
Mida ma olen õppinud?
Eelkõige endaga kannatlik olemist ja kaaslaste toetuse olulisust - me pole siin maailmas üksi. Olen iseenda piire kombanud ja leidnud, et need venivad veelgi.
Tean nüüd, et miski ei seisa minu ja mu unistuse vahel, kui ma vaid otsustan midagi püüda. Ma olen proovinud ja kukkunud ja haiget saanud ja jalule tõusmas ja ma luban, et niipea, kui õppetund läbitud ja käsi jälle töökorras, olen ma lumelaual tagasi..

* Ülal pildil hetk Sales Awardsilt.

Sisemine turvatunne õpetab elama ohtlikult

See tekst pärineb raamatust, mille Vanessa kinkis mulle mõned aastad tagasi sünnipäevaks. Lugesin selle tookord läbi ja olen sirvinud veel hiljemgi, kuid paremini saan neist mõtisklustest aru alles nüüd.

Olen oma elus täpselt sellises kohas, kus hirm oma suurte silmadega mulle vastu vaatab. Nii me siis üksteist seirame. Mina tardunud ootusesse, et mis edasi saab ja hirm ootamas, et millal ma ta vabaks lasen.

Ja siit tuleb üks mõtisklus Tommy Hellsteni raamatust "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid"

Sisemine turvatunne õpetab elama ohtlikult

Armastuse puudumine sünnitab alati hirmu. Hirm sünnib siis, kui inimene on üksinda, see tähendab ilma armastuse ja sügavama läheduseta. Inimene, kes ei tunne end olevat teistele lähedane, elab igaveses ebakindluses. Just hirm tekitab vajaduse elu kontrolli all hoida ja võimetuse elada. Hirm tapab elu ja loovuse, sest hirmu küüsis olev inimene ei julge teha vigu. Eksimused paljastaksid ta nõrkuse ja et ta armastuse peale ei looda, ei suuda ta olla nõrk. Nõnda tapab sisemine ebakindlus loovuse.

Et armastus toob kaasa kindlustunde, sisemise turvatunde, suudab inimene elu ebakindlust taluda. Ta julgeb elada, kuigi elu iseenesest on ohte täis. Sisemiselt ebakindel inimene on sunnitud elu vältima, seda endast eemale hoidma, kuid end turvaliselt tundev inimene ei karda elada. Ta julgeb proovida uusi asju, ka neid, millega ta hätta jääb. Ta ei tarvitse kompenseerida sisemist turvatunde puudumist väliselt ülimalt enesekindla käitumisega. Sisemine turvatunne õpetab elama ohtlikult.

Ohtlik elu on loov, sest loovust ei saa olla ilma riskideta. Loovuse hind on alati haavatavus. Kui jäädakse igavesti tegutsema hästituntud kombel, ei sünni midagi uut, sest kardetakse muutusi. Ülemäärane kindlusvajadus tapab loovuse. Ülemäärane turvavajadus tapab tegelikult kogu elu enese. Nagu alguses nägime, on edasiliikumine, muutumine ja vanast loobumine elu kesksed teemad, niivõrd kesksed, et elu eemaldub näitelavalt üldse, kui edasiliikumisest loobutakse.

Mida on selleks vaja, et inimene ellu ärkaks ja julgeks edasi liikuda? Kuidas oma kaitsemehhanismidesse takerdunud inimene võiks lõksust välja rabeleda ja uuesti teekonda jätkata, seda ohtlikku teekonda, mida nimetatakse eluks?

***

Selleks, et edasi mõtiskleda, on vaja koos selle raamatuga võtta enda jaoks aega. Ja tegelikult polegi vahet, milline raamat kaaslaseks on. Tõde neis on enamasti üks - elada tuleb nüüd ja praegu, lubades endale eksimusi ja julgust uuesti proovida. Elu on elamiseks, mitte analüüsimiseks, sest olles poolel teel, ei ole veel piisavalt kogetut, mida lahata.

Aitäh Sulle, kallis sõber, selle kingituse eest!

Miks ja kuidas?

Miks on nii raske ennast usaldada? Miks ma ikkagi ei kuula oma sisehäält? Ma teadsin kohe alguses, et asi lõpeb jamaga ja sain ka mitu märki, kuid materiaalsetel kaalutlustel läksin siiski sellega kaasa. Nüüd kasvab jama progresseeruvas tempos ja ma tean, et ainus väljapääs on ennast kokku võtta ja sellest jamast läbi närida. Aga see ongi minu jaoks kõige raskem. On kogu elu olnud. Ma venitaks lõputult. Ma ootaks kui mingit imet "lauake kata end" stiilis. Elu on mulle aga korduvalt näidanud, et ikka mina ise ja ainult tegutsedes saan likvideerida koolitööde võlgnevused, teha ära lubatud päristöö, pesta puhtaks nõudehunnikud, koristada toad.. Sama on ka selle käesoleva jamaga - imerohtu pole. Kuidas ületada vastumeelsus enda sees ja muundada see hoopis kordasaatvaks energiaks?

Minu selle elu õppetund.

P.S. Pilt on illustratiivne. Kirjedatud jama on seotud musta pesu kuhjadega vaid ülekantud tähenduses.

Haiku Janale sünnipäevaks

õnne soovin sul,

palju kordaminekuid,

ja rahu hinge

Mõtted

spottedcanary.com

Interneti avarustes seigeldes jäi mu pilk peatuma ühel armsal märkmikul. Vaatasin ja imetlesin ning lugesin teksti, mis oli üle kahe lehe kirjutatud:

"Ma loodan, et päevad on kerged ja hetked viibivad kaua, juhtides sind sinna kuhu sa soovid minna. Kui sa seisad silmitsi VALIKUGA... ja sul tuleb valida, siis ma loodan, et sa valid selle, mis sulle kõige rohkem korda läheb. Kui üks uks avaneb ning teine sulgub, sa jätka oma rada kuni leiad vikerkaare, ja kui väljas on külm... näita maailmale oma NAERATUST.

Kuid kõige rohkem soovin ma, et see elu on kõik mida sa soovid... ja et su unistused on SUURED... su mured jäägu tühisteks... sa ei pea taluma rohkemat kui suudad... ja kui sa oled jõudmas sinna kuhu sa teel oled, tea, et on keegi kes SIND ARMASTAB! Selline on mu soov!"

Just sellise teate sain ma täna õhtul. Ja isegi kui ma tean, et see ei olnud kirjutatud mulle mõeldes, võtan ma selle tänutundega vastu. Aitäh selle taipamise eest, et meis kõigis on vajalik tarkus olemas ning selle sõnumi edastamiseks ei pea olema vaimselt valgustunud või selgeltnägija. Me kõik suudame öelda armsatele inimestele kui väga me neist hoolime, neid armastame ja nendega koos rõõmu tunneme. Ja kui ei suuda öelda, siis mõelda ikka julgeme...