See tekst pärineb raamatust, mille Vanessa kinkis mulle mõned aastad tagasi sünnipäevaks. Lugesin selle tookord läbi ja olen sirvinud veel hiljemgi, kuid paremini saan neist mõtisklustest aru alles nüüd.
Olen oma elus täpselt sellises kohas, kus hirm oma suurte silmadega mulle vastu vaatab. Nii me siis üksteist seirame. Mina tardunud ootusesse, et mis edasi saab ja hirm ootamas, et millal ma ta vabaks lasen.
Ja siit tuleb üks mõtisklus Tommy Hellsteni raamatust "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid"
Sisemine turvatunne õpetab elama ohtlikult
Armastuse puudumine sünnitab alati hirmu. Hirm sünnib siis, kui inimene on üksinda, see tähendab ilma armastuse ja sügavama läheduseta. Inimene, kes ei tunne end olevat teistele lähedane, elab igaveses ebakindluses. Just hirm tekitab vajaduse elu kontrolli all hoida ja võimetuse elada. Hirm tapab elu ja loovuse, sest hirmu küüsis olev inimene ei julge teha vigu. Eksimused paljastaksid ta nõrkuse ja et ta armastuse peale ei looda, ei suuda ta olla nõrk. Nõnda tapab sisemine ebakindlus loovuse.
Et armastus toob kaasa kindlustunde, sisemise turvatunde, suudab inimene elu ebakindlust taluda. Ta julgeb elada, kuigi elu iseenesest on ohte täis. Sisemiselt ebakindel inimene on sunnitud elu vältima, seda endast eemale hoidma, kuid end turvaliselt tundev inimene ei karda elada. Ta julgeb proovida uusi asju, ka neid, millega ta hätta jääb. Ta ei tarvitse kompenseerida sisemist turvatunde puudumist väliselt ülimalt enesekindla käitumisega. Sisemine turvatunne õpetab elama ohtlikult.
Ohtlik elu on loov, sest loovust ei saa olla ilma riskideta. Loovuse hind on alati haavatavus. Kui jäädakse igavesti tegutsema hästituntud kombel, ei sünni midagi uut, sest kardetakse muutusi. Ülemäärane kindlusvajadus tapab loovuse. Ülemäärane turvavajadus tapab tegelikult kogu elu enese. Nagu alguses nägime, on edasiliikumine, muutumine ja vanast loobumine elu kesksed teemad, niivõrd kesksed, et elu eemaldub näitelavalt üldse, kui edasiliikumisest loobutakse.
Mida on selleks vaja, et inimene ellu ärkaks ja julgeks edasi liikuda? Kuidas oma kaitsemehhanismidesse takerdunud inimene võiks lõksust välja rabeleda ja uuesti teekonda jätkata, seda ohtlikku teekonda, mida nimetatakse eluks?
***
Selleks, et edasi mõtiskleda, on vaja koos selle raamatuga võtta enda jaoks aega. Ja tegelikult polegi vahet, milline raamat kaaslaseks on. Tõde neis on enamasti üks - elada tuleb nüüd ja praegu, lubades endale eksimusi ja julgust uuesti proovida. Elu on elamiseks, mitte analüüsimiseks, sest olles poolel teel, ei ole veel piisavalt kogetut, mida lahata.
Aitäh Sulle, kallis sõber, selle kingituse eest!
Ma olen ise täpselt samas kohas. Olen roninud mööda mäekülge päris kõrgele, veel paar meetrit on jäänud ja ma jõuaksin üles.. Ma ei tea veel, mis on selle järgmise nuki taga, kuid tean, et all haigutab lõputu kuristik.. Nii ma siis olen seal, tardunult paigal, sest iga liigutus on risk - ehk läheb õnneks ja jõuan üle viimase kaljunuki (kuid kust ma tean, et see on viimane ja mis on selle taga?) või libastun ja kukun, kuid ehk pole ka see lõpp, sest võin sirutada oma tiivad ja lennata.. piiriks vaid kujutlusvõime..
ReplyDeleteEhk peaks minema langevarjuhüppeid tegema :)