Viimasel ajal ma pidevalt ärritun asjade peale. See rahulikult elulainetes hulpiv mina on miskipärast sattunud küllaltki rahvarohkele rannale, kus üks või teine asi pidevalt häirima kipub. Milles asi?Vahest olen ma tüdinud olemast kannatlik ja rahumeelne? Ehk on talv liiga pikale veninud? Testib ehk universum hoopis mu piire?
Kõik kolm võivad õiged olla, kuid panustan eelkõige viimasele.. Usun, et universum püüab mind üles raputada, mugavustsoonist välja lükata, mõtlema ja tegutsema sundida.
Kõik mu elus on justkui viimaks stabiilne ja joone peal - töö- ja elukoht, kool, materiaalne seis, suhted sõprade ja perega, hobid. Kõike parasjagu parajalt. Kuid samas pole ka arengut. Inimene on aga tulnud siia maailma just selleks, et õppida ja kasvada.
Mul on praegu avanenud võimalus korraldada Eestis üks koolitus, mida siin varem pole tehtud. Ma pean vaatama enda sisse ja leidma sealt usu ja tegutsemistahte, soovi ronida välja oma mugavuspiiridest ja hüpata rongile, sihtkoht teadmata. Jällegi - kas leian julgust?
No comments:
Post a Comment