Eile langetasin ühe otsuse. Vaatasin sügavale endasse ja jõllitasin alasti tõele näkku. Tõde on alati ilma maskita ja seetõttu ei pruugi tõde alati ka ilus olla. Ego ei armasta tõde. Egole meeldib kui tõde on loori varjus ja vagusi - las kössitab seal omaette.
Otsus aga puudutas järjekindluse õppetundi. Kas tuima järjekindlusega kohusetundest edasi üritada või olla järjepidev oma sisetunde järgimisel? Loomulikult langes liisk intuitsiooni usaldamise kasuks. Tegelikult oli märk juba enne olemas, aga see jäi tookord tähelepanuta ning nüüd oli otsustamine keerulisem.
Mida ma õppisin?
Kui elu kingib mulle käpikud ja ma olen sellest kingitusest vaimustunud, siis ma ei pea kõigile ja alati käpikuid kinkima. Ma võin vabalt anda vastu joonistuse, kaltsunuku või kallistuse.
Alati usaldan oma sisetunnet. Olen selles järjepidev.
sisetunde usaldamises tasub kindlasti järjepidev olla, see ei peta sind kunagi, kui sa ise ennast ei peta
ReplyDelete