Miks on nii raske ennast usaldada? Miks ma ikkagi ei kuula oma sisehäält? Ma teadsin kohe alguses, et asi lõpeb jamaga ja sain ka mitu märki, kuid materiaalsetel kaalutlustel läksin siiski sellega kaasa. Nüüd kasvab jama progresseeruvas tempos ja ma tean, et ainus väljapääs on ennast kokku võtta ja sellest jamast läbi närida. Aga see ongi minu jaoks kõige raskem. On kogu elu olnud. Ma venitaks lõputult. Ma ootaks kui mingit imet "lauake kata end" stiilis. Elu on mulle aga korduvalt näidanud, et ikka mina ise ja ainult tegutsedes saan likvideerida koolitööde võlgnevused, teha ära lubatud päristöö, pesta puhtaks nõudehunnikud, koristada toad.. Sama on ka selle käesoleva jamaga - imerohtu pole. Kuidas ületada vastumeelsus enda sees ja muundada see hoopis kordasaatvaks energiaks?Minu selle elu õppetund.
P.S. Pilt on illustratiivne. Kirjedatud jama on seotud musta pesu kuhjadega vaid ülekantud tähenduses.
just vaatan House'i ja sain sealt hea mõtte "the only wrong thing is do to nothing"
ReplyDeleteVastumeelsete asjadega on nii, et muudkui lükkame neid edasi, aga lõputult ei saa ja venitamine tuleb pigem kahjuks.