Eluvaled

Ma külastasin eile Draamateatrit ning nautisin suurepärast näitlejatööd Ibseni "Metsparti" vaadates. Enamgi veel aga jäi mind kummitama lavastuse sõnum, mis lühidalt võiks olla selline - igaühel on oma tee ning keegi ei peaks oma südametunnistuse huvides teise eluvalesid purustama minema..
Tihti ma näen enda ümber inimesi, kelle motiividest ma aru ei saa, kelle mõttekäike ja tegusid ma ei mõista. Kuid ma ei saagi ja ei peagi mõistma. Pealesurutud abi ja arvamust ei ole kellelegi vaja. See võib purustada eluvaled, mida teine ehk niiväga vajab. Igaüks saab käia ainult oma teed ning kui ta on valmis, purustab ta ise oma valede võrgu ja liigub edasi.
Millised on minu eluvaled? Üks peamisi on see, kui ma ei taha väljuda oma mugavustsoonist ning leiutan siis erinevaid vabandusi enda kaitseks. Ehk on ka tõsisemaid, sügavamale juurdunuid? Selle üle pean mõtisklema. Kuid ilmselt ma vaja neid praegu, sest muidu oleksin neist juba lahti lasknud.
TÕDE iga hinna eest ei ole alati parim lahendus. Muidugi ei ole kõik nii mustvalge.. on olukordi, mil lausa tuleb sekkuda. Vaimne ja füüsiline vägivald nõuab tegutsemist olenemata asjaoludest.
Kuid millised on sinu eluvaled?